Kihnu rannal

Ilmselt üks varasemaid märke Korstniku salakiindumusest ongi käesolev “Kihnu rannal”. Sel perioodil kujunes Kihnust kunstitudengite jaoks sage õppelaagrikoht, kus valmisid kümned ja kümned merevaated ning etnograafilised luuretööd saareelanike kohta. Korstnik oli selleks ajaks juba kooli lõpetanud ning omapäi Kihnu minek on toonud kaasa ka uued kvaliteedid. Enam ei saa me rääkida õpilaslikust lähenemisest, vaid jõuliselt omanäolisest lähenemisest. Tõetruu nokitsemise asemel kasutab Korstnik ootamatut maalilist vabadust. Inimesed antakse edasi uduses valguses hajuvate värvilaikude kaudu ja ruumi perspektiiv on sümpaatselt moonutatud. Kuna antud töö pole kindlasti maalitud otse modellide järgi, siis tasub kõigele lisaks märgata, kuidas Korstnik on enda jaoks loonud mälupildi Kihnust ja sellest, mis Kihnu elu tuum. Nii räägibki meile kunstniku ettekujutus pärastlõunast, kui naised istuvad päris esireas ning ootavad koju kalapüügilt tulevaid mehi. Viimaseid, jumal tänatud, on juba näha.